Teisipäev, kell mingi suvaline aeg (sest ausalt, mul oli juba ajataju kadunud). Mõtlesin, et teen siin blogis ühe väikese muudatuse. No sellise tavalise. Süütu. Väikse. Ühe klikiga. Saate aru, ÜHE kliki. Mis saaks valesti minna, eks?

Noh, selgus, et… KÕIK.

Üks hetk olin veel rahuliku näoga blogija, kellel kõik justkui toimis. Järgmine hetk… noh, kujutage ette, et kutsikad, kes on esimest korda üksi jäänud, saavad kätte padja ja jooksevad mööda tuba – just selline nägi välja minu blogi.

Font nagu 90ndate WordArt, logo kadunud nagu sokid pesumasinas, postitusi polnud kusagil, menüünupud viisid tühjusesse ja “loe edasi” nupp viskas lihtsalt mind enesehaletsuse kuristikku.

Ühesõnaga: KAOS.

Ma olin seal, klaviatuur süles, silmad punased ja kohvitass käes (okei, kolmas tass juba), ja mõtlesin, et noh… oli tore teiega, kallid lugejad. Blogi on surnud.

Aidaa. R.I.P. ilus internetielu.

Aga ei. Siin tuleb lavale mu veebimajutuse superkangelaste tiim. Kui mina olin juba andnud alla, siis nemad veel mitte. Kirjutasin neile, ausalt öeldes veidi paanikas toonil (loe: emotsionaalne romaan teemal “PALUN AIDAKE”), ja nende vastus oli midagi stiilis “No vaatame üle – äkki saab veel päästa.”

Ja teate mis? Nad päästsidki. 🙌Tuli välja, et kui sa ei oota liiga kaua ja toimetad 24h jooksul, siis on veel lootust! Nagu mingi digimaailma “elustamine”: klõps – ja blogi oli taas peaaegu elus! Mitte päris täiuslik veel, aga vähemalt postitused olid tagasi, nupud hakkasid vaikselt jälle kuskile viima.

Ja logo… noh, see ilmus välja umbes nagu kadunud kass, kes pärast kolme päeva lihtsalt ukse taha ilmub, nagu midagi poleks olnudki.Suur-suur aitäh sellele imelisele tiimile, kes tõi mu blogi taas ellu ja säästis mind täielikust tehnilisest kriisist.

Ja jah – järgmine kord teen enne varukoopia ja EI kliki midagi enne, kui olen 100% kindel, et maailm selle peale ei lõpe.Aga no kuule… mis see elu on, kui mitte üks suur tehniliste viperuste ja närviproovide seiklus?