Kui unistused hakkavad lõhnama küpsetiste järele…

On asju, mis lihtsalt tõmbavad sind – ilma, et peaksid mõistusega väga mõtlema või plaani pidama. Minu jaoks on alati olnud selleks köök. Mitte lihtsalt toidu valmistamine, vaid just see pagar-kondiitri maailm, kus suhkur ja või muutuvad millekski maagiliseks. Lapsepõlvest saati olen imetlenud neid hetki, kus jahu lendleb õhus ja ahi hakkab tasapisi levitama seda tuttavat, lohutavat lõhna, mis ütleb: midagi head on tulemas.

Aga sel kuul on mu elus justkui mitme unistuse kokkupõrge. Või pigem – kingitus.

Esiteks – mu enda sünnipäev. Ja mitte lihtsalt tordi ja küünaldega päev, vaid tõeline suurprojekt: mul tuleb valmistada 460 pirukat. Ja mitte niisama pirukat, vaid erinevate täidistega! Jah, see on hullumeelne. Aga see on ka tohutult põnev. Väljakutse, mille üle ma salaja isegi rõõmustan. See on justkui test – kas ma jaksan, suudan ja säilitan ka naeratuse, kui köögikell järjest heliseb ja taigna all käed värisevad? Ma arvan, et jah.

Aga kõige suurem rõõm on see, et üks mu suurimaid soove on just hiljuti täitunud – sain endale kaua igatsetud toiduprinteri! See tundub paljudele ehk väike asi, aga minu jaoks avab see uksed uude maailma. Mul on nüüd võimalus teha veelgi täpsemalt ja detailsemalt just seda, millest olen ammu unistanud – rottide kujukesed, vahvad söödavad dekoratsioonid, ja kõik need väikesed fantaasiapärased elemendid, mis muudavad küpsetise mitte ainult maitsvaks, vaid ka jutustuseks.

Kui ma korraks tagasi mõtlen, siis tundub see kõik peaaegu liiga hea, et olla tõsi. Imed juhtuvad. Need tulevad justkui vaikselt, omal ajal. Mõnikord täpselt siis, kui oled hakanud kahtlema, kas see üldse kunagi juhtub. Ja siis, plaks, ongi olemas. Ilma pingutamata? Ei, kindlasti mitte. Aga need õiged asjad tulevad ikka südamekutse järgi – kui sa ei loobu uskumast ja tegutsemast, siis need lihtsalt peavadki tulema.

Nii et siit ma nüüd lähen – 460 pirukat ees, toiduprinter töölaual, meel kerge ja süda tänulik. Mis edasi? Eks näis. Aga üks on kindel: see lõhn, mis ahjust tuleb, on mulle alati nagu kodu. Ja unistused – need on väga tihti jahu ja munadega koos kaetud.

Armastusega,

Merka