Kui sa saad emaks, siis juhtub midagi kummalist. Mitte ainult kehas ega unes (või selle puudumises), vaid identiteedis. Justkui kõik muu, mis sa olid, haihtub. Inimesed ütlevad: “Sa oled nüüd ema!” – nagu see oleks uus nimi, tiitel, roll, mis katab kõik varasema.

Aga tead mis? Ma OLEN ema. Ja ma armastan seda osa endast.
Aga see ei ole kõik, mis ma olen.

Ma olin olemas enne neid väikseid käekesi ja unetuid öid. Ma olin inimene, kellel olid unistused, hobid, kirg. Ma olin naine, partner, sõbranna. Ja ma olen seda kõike ka praegu – lihtsalt nüüd koos emadusega.

Ma ei vabanda, kui vajan oma aega.
Kui ütlen, et tahan üksi metsa minna, mitte ainult selleks, et end “laadida”, vaid selleks, et lihtsalt olla mina. Vaikuses. Ilma pidevate küsimusteta: “Kus mu sokid on?” või “Mis me süüa saame?”

Ma ei vabanda, kui töötan oma unistuste nimel.
Olgu see blogi, äriidee, loovprojekt või kasvõi soov teha midagi täiesti uut – ma ei tunne süüd. Ma ei ole halb ema, kui ma ei mängi iga päev nukkudega, vaid istun läpakas ja ehitan midagi, mis paneb mu silmad särama.

Ma ei vabanda, kui tunnen, et vajan rohkem kui “laste lõhna” ja “emaarmastust”.
Mõnikord vajan täiskasvanute juttu, komplimenti, tunnet, et ma olen kõikide oma rollide sees ka mina ise. Mitte lihtsalt keegi, kes korjab legosid ja kustutab tulesid.

Ma ei vabanda, et igatsen end tagasi.

Seda osa minust, kes naeris kõht kõveras, kes pani silmad kinni ja lihtsalt tantsis. Mitte kellegi ema, mitte kellegi naine – lihtsalt mina.

Ja tead, mis on ilusaim osa?

Kui mu lapsed näevad, et ma hoian oma piire, ajan oma asja, armastan ennast ja ei kao ära nende kasvatamisse, siis nad õpivad, et nemadki tohivad kunagi elada täisväärtuslikku elu. Mitte ainult täita teiste ootusi.

Ma ei ole ainult ema. Ma olen terve inimene. Ja ma ei vabanda selle pärast !