Millal ma lõpuks räägin, mis mu eelmise suhte päriselt purustas?

See on küsimus, mida olen kuulnud korduvalt — „Millal sa lõpuks kirjutad sellest, mis näitas, et su eelmine suhe hakkab karile jooksma?“ Aeg on käes. Täna ma räägin. Mitte klatšiks, mitte halamiseks. Vaid seetõttu, et kellelgi võib olla vaja kuulda, et ta pole üksi. Et ka kõige tugevamad murduvad, kui neil pole kõrval inimest, vaid vari sellest, kes nad kunagi olid.

Kõik algas justkui väikestest asjadest. Laused nagu „võtan poest 6 õlut ja tulen koju“ või „võtan 12 õlut ja tulen koju“. Alguses kord nädalas. Siis kaks. Ja lõpuks – iga päev. Mina, kes ma ise tarbin alkoholi vaid korra või paar aastas, ja sedagi ainult sõbrannaga jagatud veinipudeli kujul, ei suutnud mõista, miks alkohol järsku nii oluline on.

Aga siis hakkas see segama. Hakkas häirima. Mitte ainult seetõttu, et ma ei jaga sama harjumust. Vaid seetõttu, et see muutus tähtsamaks kui pere. Kui mina. Kui meie ühised lapsed. Selle asemel, et olla mulle toeks ja kõrval, oli ta kas purjus, omaette, või üldse mitte toas.

Mõtlesin aina rohkem – miks olla koos inimesega, kes on nagu elutu diivanikaunistus, kelle ümber kolisevad õllepudelid? Sama hästi, ausalt öeldes – veel paremini – saan ma üksi hakkama. Rahulikult. Kindlamalt. Ilma hirmu ja pinge sees elamata. Ainult lapsed ja mina.

Minu jaoks lõi häirekell tõeliselt tööle siis, kui ta ühel hetkel jõi oma järjekordsed 12 õlut ära ja hakkas ähvardama. Väga paljude asjadega. Järgmisel hommikul muidugi vabandas. „Ma olin purjus. Ära võta südamesse.“ Aga halloo – sina olid purjus, aga mina olin kaine! Ja mina EI UNUSTA. Need sõnad jäävad meelde. Alatiseks. Sest kui midagi on välja öeldud, siis seda enam tagasi võtta ei saa.

Ja siis tuli jälle õhtu. Ta ilmus koju. Õlled. Ähvardused. Telefonis istumine. Vaikus, mis kriiskas kõvemini kui karjumine.

Aga ühel õhtul läks kõik veelgi kaugemale. Ta tuli järsku 1,5-liitrise veepudeliga ja ilma sõnagi ütlemata kallas selle mulle näkku, hoides mind samal ajal seina vastu ühe käega kinni. Ma ei jõudnud reageerida. Järgmisel hetkel oli ta haaranud akulaadija juhtme. Surus mu diivanile pikali, istus mu kõhu peale, ühe põlvega üle mu ühe käe, teisega üle teise .Ja juhtmega surus mu kõrile. Surus ja surus. Kõvemini. Ma ei saanud hingata. Ma ei saanud karjuda.

Siis ilmusid lapsed. Nad nägid seda. Nad olid tunnistajaks. Tänu sellele ta lasi mind lahti. Aga mitte selleks, et vabandada või lahkuda. Ta võttis mu käest telefoni. Ukse võtmed. Ja keeras uksed lukku. Ma ei saanud põgeneda. Ma ei saanud abi kutsuda. Ma lihtsalt olin… lõksus.

See oli hetk, kus ma mõistsin – see ei ole armastus. See ei ole pere. See ei ole elu, mida ma tahan endale ega oma lastele.

Aga see oli alles üks osa sellest kõigest. Kui mängus on igapäevane alkohol, tulevad sinna juurde ka purjus peaga sõitmised, politsei sekkumised, enesevigastuste ähvardused ja ka… kõrvalsuhted.

Aga sellest juba järgmises postituses.

Kui sa oled kunagi midagi sarnast läbi elanud, siis tea — sa pole üksi. Ja kui sa veel oled seal olukorras, siis tea — väljapääs on olemas. Jah, see on raske. Jah, see võtab julguse kokku kogumist. Aga keegi ei tohiks kunagi olla kellegi hirmuvari. Sina väärid paremat.