See postitus on korraga üks eriline hetk ja väike kokkuvõte päevadest 10–14.

Vahepeal pole ma siia kirjutada jõudnud.

Elu on lihtsalt… elu. Lapsed. Toimetused. Kohustused. Mõtted, mis ei küsi aega.

Aga üks asi pole muutunud.Ma olen iga päev teinud vähemalt 10 000 sammu. Nagu lubatud.

Ja ma ütlen ausalt see pole tulnud alati kergelt.Vahepeal saan ma lisaks rauasüste. See on vajalik… aga paraku tõmbab see pea nii paksuks, teeb olemise uimaseks ja tekitab tunde, nagu oleks sada väikest häda korraga kallal. Keha on raske. Mõte ei jookse. Energiat pole.Ja kui sellest veel vähe oleks, siis oma agaruse ja sihikindluse boonusena olen ma saanud vahepeal ka põlvevigastuse.

Jah.Täpselt nii.

Aga ma pole katkestanud.Ma olen võib-olla tempot maha võtnud. Ma olen võib-olla rohkem kuulanud oma keha. Aga ma pole loobunud.Ja siis täna…

Täiesti tavalisel jalutuskäigul, mina ja mu koer, juhtus midagi, mis pani mind korraks seisma.Ta seisis seal.Tee ääres.

Ilves.

Mitte kuskil kaugel metsas vilksatamas. Vaid päriselt meie kõrval. Mõne meetri kaugusel.Ja ma ei kartnud.Ma lihtsalt vaatasin. Haarasin telefoni. Tegin pildi. Olin hetkes.Tema ei olnud meist huvitatud.

Ta ei tulnud lähemale.

Ta ei kiirustanud.

Ta lihtsalt oli.

Rahulik.

Väärikas.

Oma teed minemas.

Ja meie läksime oma teed.

Tagasi kõndides sain ma aru, et need 10–14 päeva ei ole olnud lihtsalt sammude kogumine.Need on olnud järjepidevuse harjutamine ka siis, kui keha ei ole koostööaldis. Ka siis, kui pea on paks. Ka siis, kui põlv annab tunda. Ka siis, kui keegi ei näe.

See ei ole olnud täiuslik teekond.Aga see on olnud aus.Ja võib-olla sellepärast ma täna ei kartnudki.Sest kui sa liigud iga päev… isegi läbi raskuse… siis midagi sinus muutub.Sa muutud tugevamaks. Sa muutud vaiksemaks. Sa muutud kindlamaks.

Päevad 10–14 on tehtud. Iga päev 10 000+ sammu. Isegi rauasüstide ja põlvega. Vaikselt. Aga järjekindlalt.Ma olen enda üle päriselt uhke