Noniii… Päev 2 on peaaegu läbi.
Mõned tunnid on veel minna, aga üks asi on kindel – lubatud 10 000 sammu on täis. ✔️
Hommikul esimese asjana lasin ka rauaspreid. Rutiin hakkab tekkima.
Kui eile oli energiat palju ja tunne selline “ma vallutan maailma”, siis täna oli see pigem nagu ameerika mäed. Kord üleval, kord all.
Mu pea on täna olnud nii segane. Mõtteid sada tükki korraga. Ja ma tean küll, kuhu see rada mind tavaliselt viib… ärevushooni. Täna päeval käis see laine taas üle.
Aga.
Ma suutsin jääda ÜSNA rahulikuks.
Ma tundsin selle ära.
Ma ei lasknud sel end üle võtta.
Ja ma tulin sellest kiiremini välja kui tavaliselt.
See on minu jaoks juba võit.
Üks asi on aga täiesti kindel – ükskõik kui kuradima raske mul vahepeal ka ei ole, pooleli ma ei jäta.
Praegu on minu tervis ja heaolu mulle väga oluline teema. Ja mis siin salata – ilu nõuab vahel ohvreid. Aga seekord ei tee ma midagi uisapäisa. See tulev operatsioon on mulle hoopis motivaator.
Tänu sellele teen ma täna palju teadlikumaid valikuid. Ma liigun. Ma toetan oma keha. Ma täiendan rauavarusid. Ma kirjutan. Ma jälgin ennast.
Ma ei kavatse alla anda.
Ma ei kavatse pooleli jätta.
Ja ma ei kavatse pakkuda kellelegi seda rõõmu, et “ah Merkal kadus jõud või motivatsioon”.
Ei.
Ma teen.
Kasvõi läbi raskuste.
Kasvõi läbi väsimuse.
Iga algus on raske. Aga mida aeg edasi, seda tugevamaks ma saan.
Päev 2 tehtud. 💪