Ärevus on olnud minu vaikne kaaslane juba aastaid. Mõni päev on ta minuga tasa ja leebelt, mõnel päeval, aga üritab ta mind lämmatada nagu liiga kitsas sall ümber kaela.

See on tunne, mida on raske kellelegi sõnadesse panna – justkui oleks kogu aeg valmisolek joosta, aga sa ei tea, kuhu.Kui ma aus olen, siis olen selle sees pikalt üksi rabelenud. Otsinud viise, kuidas oma mõtteid vaigistada ja kuidas üldse jälle hingata. Ja siis ma leidsin oma päästerõnga – kirjutamise.

Kirjutamine kui teraapia. Ma hakkasin kirjutama esialgu lihtsalt endale. Paberile jooksid välja minu mured, hirmud ja kõik need mõtted, mis mu peas ringi tiirutasid nagu väsimatud mesilased. Kirjutamine andis mulle tunde, et ma saan oma koormat kergendada – et ma ei pea kõike üksi kandma.Hiljem julgesin neid mõtteid jagada ka blogis.

Ma sain aru, et ma pole ainus, kes niimoodi tunneb. Sain tagasi toetavaid kommentaare ja märkasin, kui palju inimesi vajab just seda – teadmist, et nad pole oma tunnetega üksi.Miks see aitab?

💬 Sest kirjutamine aitab mul lahti mõtestada, mida ma tegelikult tunnen.

💬 Sest kirjutamine aitab mul näha, et ka kõige raskemad päevad saavad ühel hetkel kirja pandud ja seljataha jäetud.

💬 Sest kirjutamine annab mulle tunde, et ma juhin oma lugu – mitte ärevus.

Minu soov sulle:

Kui ka sina tunned, et ärevus on võtnud liiga suure osa su päevast, siis proovi leida oma päästerõngas.

See ei pea olema kirjutamine – see võib olla joonistamine, jalutamine, muusika kuulamine, looduses viibimine või isegi tass teed vaikuses.Leia see tegevus, mis aitab sul hingata, kui elu tundub liiga raske.

Kui sa soovid, võid julgelt jagada ka kommentaarides – mis on sinu päästerõngas ärevuse vastu?

Ma kuulan. Ma mõistan. Sa ei ole üksi. ❤️