Need, kes mind päriselus tunnevad, teavad, et olen üsna elav ja otsekohene inimene. Mulle meeldib avaldada arvamust, rääkida otse ja vaielda siis, kui tean, et mul on kindlad faktid tagataskust võtta. Ma ei tee nägusid ega keeruta – räägin nii nagu mõtlen. Mõnele sobib, mõnele mitte. Ja see on okei.

Aga miks ma seda kirjutan? Miks just täna? Küsin endalt sama.
Vastus on lihtne – sest ma olen otsustanud, et mul ei ole oma elus mitte midagi varjata. Ja miks peakski olema? Kui elad ausalt, siis ei pea midagi kartma ega peitma. Lihtsalt oledki sina ise – kogu oma eheduses.

Olen otsustanud, et hakkan blogima oma näoga. Ilma filtriteta. Ilma ilustamata. Mitte selleks, et kuidagi tähelepanu saada. Vaid selleks, et ennast ületada. Et iseendale tõestada, et ma suudan, julgen ja tahan.

Võib-olla loeb seda keegi, kellele minu kogemusest on päriselt kasu. Võib-olla teen kellegi päeva kasvõi natuke paremaks. Äkki saab keegi sellest tuge ja julgust. Võib-olla aitab just see lugu teha sammu, mida ta on kaua edasi lükanud.

Ma ei tea, mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb. Aga ma teen seda – enda pärast. Ja võib-olla ka natuke sinu pärast.