Viimastel aastatel olen end korduvalt tabanud mõttelt: Miks ma ei suuda lihtsalt teada, mida ma täpselt tahan?

On päevi, kus mu peas on sada ideed korraga. Ma tahaks teha kõike – luua, kirjutada, pildistada, jagada, aidata teisi.Ja samal ajal olla olemas oma laste jaoks, olla hea ema, hea naine, hea inimene.Aga siis tuleb hetk, kus kõik tundub segane ja ma mõtlen: Äkki ma ei jõuagi kuhugi?

Tõde on see, et ma olen alati tahtnud kõike ise teha.Olla tugev. Olla see, kes ei vaja abi, kes leiab lahenduse.See on nagu alateadvusse kirjutatud muster – “ma pean ise hakkama saama.”Aga mida aeg edasi, seda rohkem mõistan, et isegi tugevaimad vajavad vahel lihtsalt kedagi, kes paneb käe õlale ja ütleb: Sa teed juba piisavalt. Sa saad hakkama.

Kui kõik on segane, oled tegelikult muutumas. Ma olen õppinud, et segadus ei tähenda eksimist.See tähendab, et su sees toimub midagi …. vaikselt, sügaval , mis tahab esile tulla, aga pole veel valmis. Ja see on hirmus tunne. Tahaks kõike teada, tahaks kindlust, tahaks suunda.Aga mõnikord on elu nagu uduse hommiku mets – sa ei näe tervet teed, ainult järgmist sammu. Ja sellest peabki praegu piisama.Mida rohkem ma olen end sundinud kohe kõike teadma, seda rohkem olen end ära kaotanud.

Aga kui luban endal lihtsalt olla… kui luban endal öelda: “Ma ei pea praegu teadma.”Siis hakkab see sisemine rahu vaikselt tagasi tulema. Väikesed sammud, suured muutused. Ma olen märganud, et tee hakkab selginema just siis, kui hakkan tegema väikseid asju, mis toovad mulle rahu.Mitte suuri, vaid väikesi …nagu kirjutada oma mõtteid üles, jalutada looduses, teha tass teed ja lihtsalt hingata. Need hetked on nagu vaiksed kompassid, mis juhatavad mind sinna, kus on minu tee.See tee ei pea olema lineaarne ega ideaalne.See võib olla käänuline, täis pause ja uusi algusi.Sest tõeline suund ei tule väljastpoolt – see tuleb seest.

Tugevus ei tähenda, et sa ei tunne…Ma olen alati tahtnud olla tugev.See on minu loomuses.Aga ausalt öeldes tugev olla kogu aeg väsitab.Mõnikord tahaks lihtsalt olla tavaline naine, kes ei pea kõike kandma, kes võib hetkeks vajuda sülle ja hingata.

Mõnikord tahaks lihtsalt kuulda: Ma näen, kui palju sa teed.

Ma tean, et sa väsid. Aga sa oled imeline, isegi siis, kui sa ei jaksa.

Ja kuigi seda alati ei tule väljastpoolt, olen ma hakanud õppima ühte kõige raskemat asja üldse –ütlema neid sõnu endale. Panema iseenda õlale käe ja ütlema:“Merili, sa teed hästi.”

Muidugi on lihtsam, kui on keegi, kes hoiab ja toetab.Kes näeb su pingutust ja ütleb, et sa oled väärt kõike head.Aga kui seda inimest parasjagu ei ole – või ta ei oska seda näidata –siis tuleb see pehmus endale anda ise.Ma teen seda hetkel, kui istun ja kirjutan neid ridu.

Ma loon endale selle õlale pandud käe, selle sooja hääle, selle vaikse toetuse.Sest lõpuks oleme iseenda suurim tugi, isegi kui vahel unustame seda.

Ma usun, et kõik, mis tundub praegu segane, hakkab ühel hetkel lahti hargnema.Kõik killud leiavad oma koha. Ja sa vaatad tagasi ning saad aru, et iga samm …. isegi need, mis tundusid valed …olid tegelikult vajalikud. Usaldus ei tähenda, et sa tead vastuseid.See tähendab, et sa liigud edasi ka siis, kui sa neid ei tea.Et sa usud, et elu kannab, isegi siis, kui sul endal on raske uskuda.💛

Kui sa praegu tunned, et kõik on liiga palju –siis hinga.Võta hetk ja ütle endale vaikselt: Ma ei pea kõike korraga teadma. Ma olen teel. Ja see on täiesti piisav.