Hommikul kohvi juues ja vaikust nautides tabasin end mõttelt — ma pole ammu kirjutanud.
Nii ammu, et isegi blogi parool tuli meelde alles kolmanda katse peale.
Ja siis tuli see teine mõte: äkki mul polegi enam midagi öelda.

Nelja lapse ema ja igapäevane elu – see on omaette täiskohaga töö.
Vahel tundub, et päevad sulavad üksteise sisse: koolid, lasteaiad, trennid, töö, pesu, söök, koristamine, jälle pesu.
Ja õhtuks on tunne, et sul pole enam mitte ainult häält, vaid isegi mõtteid.
Et peas on lihtsalt üks suur sumin, kuhu kõik sulandub.

Aga kui aus olla, siis see polnud ainult laste ja elu tempo pärast.
Viimased kuud – või ausalt öeldes, võib-olla isegi aastad – olen ma tegelenud iseendaga.
Sellega, mis jääb kõigi rollide ja kohustuste taha.
Olen proovinud aru saada, miks mõni asi minus endiselt valutab, miks mõni muster kordub ja miks ma vahel iseendast mööda jooksen.
Olen otsinud vaikust, et kuulda lõpuks ka omaenda mõtteid, mitte ainult teiste omi.

Ma õppisin, et vahel pole eemalolek laiskus ega loobumine.
See on lihtsalt iseendaga olemine.
Ja kui tundub, et sul pole enam midagi öelda, siis võib-olla on see seepärast, et sa oled iseendale liiga kaua vaikselt olnud.
Et enne kui saab teistele rääkida, peab endale ausalt ära rääkima, mis tegelikult toimub.

Mõni päev ma lihtsalt ei jaksanud.
Mõni päev tahtsin ainult vaikust. Mitte uusi sõnu, mitte uusi ideid.
Ja see oli täiesti okei.
Sest ma sain aru, et vaikus ei ole tühjus. Vaikus on ruum, kus saad end uuesti kokku panna.

Kui ma lõpuks tundsin, et tahaks jälle kirjutada, siis mitte sellepärast, et “peab blogisse midagi panema”, vaid sellepärast, et ma tundsin end jälle päriselt.
Et minus oli jälle see väike säde, mis ütles: nüüd võiks midagi kirja panna.
Midagi lihtsat. Midagi ausat.

Ma ei hakka tegema suuri lubadusi, et nüüd hakkan regulaarselt postitama.
Elu nelja lapse ja oma sisemaailmaga tähendab, et plaanid on pigem soovitused.
Aga ma luban endale, et kui mul jälle on tunne, et tahaks midagi öelda – kas või ühe lause –, siis ma luban sellel tulla.
Ilma filtrita, ilma ilustamata.

Sest vahel piisabki ainult ühest kohvist, ühest hommikust ja sellest, et sa lõpuks kuuled omaenda häält jälle.
Ja see hääl ütleb:
ma olen olemas.
ja mul on ikka veel midagi öelda.