Teate seda tunnet, kui mõtled: “Täna teen kõik ära, olen produktiivne ja säran veel pealekauba!” … ja siis kell saab õhtu ning ainsaks saavutuseks on see, et jõudsid külmkapi korduvalt tühjaks vaadata? Jep. Been there.
Mul on varem olnud komme ennast selle eest täiesti ribadeks võtta. Et miks ma ei jõudnud, miks ma ei suutnud, miks ma jälle lubasin ja ei pidanud. Nagu ma oleksin mingi maailma projektijuht, kelle töö on omaenda elu täiuslikult korraldada… ei ole.
Kuidas ma siis endale andestan? 😀
Aus vastus – harjutan. Ja vahel olen selles täitsa koba. Aga mõned nipid on:
- Räägin endaga nii, nagu räägiksin oma lapse või sõbraga.
Kui mu laps kukub, ma ei ütle ju: “No kuidas sa nii saamatu oled!” Vaid pigem: “Kõik okei, proovi uuesti.” Endale võiks sama suhtumist lubada. - Lubangi endal natuke mossitada.
Kui plaan läks lörri, siis las ta läheb. Istun korraks oma “noh, ei õnnestunudki” tundega, võib-olla söön šokolaadi, võib-olla viskan pleedi üle pea ja ohkan suurelt. Ja siis juba hakkab naljakas. - Tuletan endale meelde, et teised inimesed ei oota mu täiuslikkust.
Minu pere ja sõbrad ei hinda mind selle järgi, mitu punkti mul “päeva to-do listis” on tehtud. Nemad tahavad, et ma oleksin kohal. Ja mõnikord on kohalolek suurem võit kui kõik suured saavutused. - Naeran enda üle.
Näiteks kui avastan, et mul oli kolm tundi plaanis “suurpuhastus”, aga tegelikult veetsin aja Pinterestis “koristamise hacke” vaadates. No mis seal ikka – vähemalt sain inspiratsiooni, eks ole? 😅
Kokkuvõttes
Andestamine ei ole mingi “üks suur ja pühalik tegu”. Pigem on see väike otsus iga kord, kui plaanid ei klapi ja elu läheb lihtsalt omasoodu. Ja ausalt öeldes, mõnikord ongi kõige parem asi, mis juhtuda saab – sest siis tuleb midagi, mida ma ise plaanida ei osanudki.
Nii et kui järgmine kord läheb kõik untsu, siis ma lihtsalt ütlen endale: “Merka, rahu. Sa oled inimene. Võta üks tükk šokolaadi ja homme proovi uuesti, sest noh….mis sitasti see uuesti.”
Lisa kommentaar