Täna oli üks neist päevadest, kus tuju oli ausalt öeldes… noh, alla igasugust arvestust. Mõned inimesed lihtsalt oskavad selle nimel kõik teha, et sa end tühja ja väsinuna tunneksid.

Aga nagu ikka – elu on täis ootamatusi ja vahel otsustab universum su pisarate asemel hoopis naerukrambid kinkida.Õhtul, kui kodus enam ükski kapp ega sahtel ei pakkunud seda õiget ampsu, otsustasin, et aitab ….lähen poodi!

Teate küll ju seda tunnet, kui lihtsalt on isu millegi hea järele, aga ise ka ei tea täpselt, mille.Poes tehtud tiiru järel istun autosse, panen koti kõrvalistmele, vajutan auto tööle ja hakkan rahulikult turvavööd peale panema… kui äkki kuulen, et keegi avab taga ukse.Ja see polnud üldse see “lapsed teevad nalja” hetk.

Mõte käis peast läbi kiiremini kui turbo: “Oot, ma ju tulin ÜKSI poodi?!”Keeran pea üle õla ja mida ma näen ???? Täiesti võõras vanem härrasmees, kohvitass käes, juba jalg autos ja pool tagumikku lapse turvatoolis sees!

Mina: „Eeeeee… tere?“ 😅

Tema: silmad suured, nägu täis segadust, ja siis kostab vaid kiire „Oih!“Järgmisel sekundil uks kinni, härra haihtub nagu suits, ja juba näen, kuidas kõrval autos tema päris autojuht naerab nii, et näen vaid kuidas pea käib ja käega naerust vastu rooli taob ja mulle otse vaatab .

No ja mina? Ma ei saanud enam pidama. Naerukrambid, pisarad, turvavöö poole peal kinni — täielik koomika õhtupimeduses.

Ma arvan, et see oli universumi viis öelda: Merili, ära muretse – elu on küll vahel segane, aga vähemalt mitte igav! 😄