“Minu päev, aga mitte minu tunne” – ausad mõtted sünnipäevast

27. juuli. Minu sünnipäev. See kuupäev on olnud aastaid kalenderis märgitud millegi erilise, piduliku ja rõõmsa tähistamiseks.

Aga see aasta… see aasta tundub teisiti.Ma olen alati pidanud oma sünnipäeva. Katnud laua, kutsunud inimesed, loonud meeleolu. Aga, olles ise inimene, kes alkoholi ei tarbi ja hindab kainust, rahu ja kohalolu – on minus tekkinud väga selge sisemine vastuolu.

Sest mis on saanud minu päevast?

Aasta-aastalt on mu sünnipäev muutunud millekski, mida teised justkui ootavad – koos alkoholi, naljade, klaaside klõbina ja pidulikkusega, mis ei tundu enam minu oma. See on nagu pidu, mille keskele ma olen küll asetatud, aga kus mu süda ei tantsi enam kaasa. Jah, mul on olnud inimesi ümber – aga kas nad on olnud minu jaoks kohal? Või on nad kohal pigem oma meelelahutuse jaoks?

Tõde on selles, et ma ei taha tänavu sünnipäeva tähistada traditsioonilisel moel. Ma ei taha pidu, kus alkohol on vaikimisi kohal. Ma ei taha tunda seda sisemist tüdimust ja kurbust, kui inimesed, keda ma armastan, avavad mu aias pudelid ja libisevad järjest kaugemale sellest, mis mulle oluline.

See ei tee mulle head. Ja see ei tundu õige.Ma ei saa midagi parata, et minus elab mälestus minevikust, kus kellegi alkoholi tarbimine jättis mulle haavad.

Olen näinud, kui kergesti võib klaaside taga kaduma minna lähedus, ausus ja kohalolu.

Olen tundnud, mida tähendab olla karsklane maailmas, kus “peo” ja “joogi” vahele justkui võrdusmärk pannakse. Olen kogenud, kui valus võib olla päev, kus pidid tundma end tähtsana, aga hoopis tundsid end kõrvalisena.Ja teate mis? See ei ole lihtsalt jonnihoog ega “vanadus”, mis pähe löönud. See on teadlik valik. Soov hoida enda väärtusi. Soov tunda end kuuldu ja nähtuna. Soov veeta päev nii, et ma ei pea kohanduma teiste ootustega, vaid saan ise päriselt olla.

Ja päriselt tunda – et see on minu päev.Kui keegi küsib: “Aga mida sa siis tahaksid teha?” – siis vastus on lihtne.

Ma tahaksin minna loodusesse. Jalutada paljajalu rohus. Pidada piknikku koos lastega / perega, teha ilusaid pilte, süüa midagi enda tehtut ja tunda vaikuses rõõmu. Võib-olla isegi mitte üldse kedagi kutsuda. Võib-olla lihtsalt istuda ja olla.Või kui üldse kedagi kutsuda, siis ainult neid, kelle kohalolu ei vaja promille, et olla soe ja päris.

Kes tuleksid lihtsalt, sest mina olen neile oluline. Kes teavad, et ei ole vaja tuua kingitust, kui nad toovad end.

Ma ei kirjuta seda, et kedagi süüdistada või häbistada. Ma kirjutan seda, sest ma tahan olla aus. Ja äkki keegi tunneb end samamoodi. Äkki keegi teinegi, kelle jaoks sünnipäev pole lihtsalt järjekordne pidu, vaid võimalus olla nähtud ja hoitud – ilma mürata, ilma pudelita, ilma maskideta.

See aasta ma valin teisiti. Ma ei tea veel täpselt, kuidas see päev välja näeb – aga ma tean, kuidas ma end sellel tunda tahan: rahulikult, päriselt ja armastatult. Ilma surveta. Ilma pingeta. Ilma pettumuseta.Sest kui ma ise ei vali, kuidas oma elu ja oma päeva elada, siis teevad seda teised. Ja see on üks õppetund, mida elu on mulle ikka ja jälle meelde tuletanud.

Selle aasta kingitus mulle? Õigus öelda EI sellele, mis mind ei teeni. Ja JAH kõigele, mis teeb mu hinge rahulikuks.