Täna on mu peas keerelnud üks teema, mis ei anna rahu. Olen märganud, kuidas sotsiaalmeedias jagatakse lugusid ja küsitakse küsimusi, mis toovad päevavalgele ühe valusa tõe – kuidas kodus olevat ema koheldakse. Ja see paneb mind mõtlema. Väga sügavalt.

Kui sa oled väikese lapsega kodune ema, siis sageli sind ei nähtagi päris inimesena. Sind nähakse justkui kellegi, kes „lihtsalt istub kodus“. Midagi ei tee. „Lõõgastub“. Sa ju oled kodus, kuidas sa saad üldse väsinud olla?

Need laused kõlavad nagu haavad:

„Ma ei saa aru, millest sa väsinud oled?“

„Miks sa üldse lapsi tegid, kui sa ei jaksa nendega olla?“

„Mida sa üldse päevad läbi teed?“

Aga küsiks vastu – kas ma tegin need lapsed üksi? Ei teinud.

Kas ema olla tähendab, et sa ei tohi kunagi väsida?Et sa ei tohiks tunda, et vajad pausi?Et sul pole õigust lihtsalt olla, ilma et keegi sinult midagi ootaks või nõuaks?

Ema ei ole ainult toitja, koristaja, lapse rahustaja, ärkaja, ärataja, kokk, kaissu võtja, vannitaja, mängukaaslane ja lõputu ressurss. Ema on ka inimene. Hingega. Mõtetega. Väsimusega. Ja vajadusega korrakski olla lihtsalt tema ise.

Kui me tahame, et emad jaksaks, armastaks, hooliks ja kasvataks tugevaid lapsi – siis peame me ka emasid hoidma. Mitte ainult nende titepäevil, vaid kogu selle aja jooksul, kui nad päevast päeva annavad endast nii palju, et vahel ei jäägi midagi üle.

Jah, ma tahan puhata.

Jah, ma vajan vaikust.

Jah, ma vajan hetki, kus ma ei pea midagi tegema.Sest ma olen väärt seda.

Kui sina, kes seda loed, oled kodune ema – siis tea, et sa ei ole üksi. Ma näen sind. Ma tunnen sind. Ja ma annan sulle selle virtuaalse kallistuse, mida tihti vaja on, aga keegi ei märka anda.Kui see postitus kõnetas sind, siis jäta mulle kommentaar või jaga seda edasi mõnele emale, kes vajaks tänasel päeval lihtsalt ärakuulamist. Meid on rohkem, kui me arvame. Ja koos oleme me tugevamad.