Viimasel ajal on mulle postkasti potsatanud nii mõnigi uudishimulik kiri küsimusega

:„Merka, miks sa kohtus käisid? Miks sind pikalt polnud? Mis toimus?“

Ma hindan väga teie huvi ja usaldust ning otsustasin selle teema lõpuks siia kirja panna – või vähemalt anda väikese sissevaate.

Täpsemalt ja põhjalikumalt luban kirjutada eraldi postituse, sest see teema väärib süvenemist.

Aga nüüd lühidalt –Minu kolme lapse isa otsustas mõned aastad tagasi, et kui meie teed lahku läksid, siis temapoolselt lõppeb ka lapsevanemaks olemine.

Lihtsalt… kadus ära. Ei otsinud kontakti. Ei küsinud, kuidas lastel läheb. Ei panustanud.See pani mind langetama raske, kuid vajaliku otsuse – ma alustasin kohtuteed, et taotleda ainuhooldusõigust.

See protsess ei käi kahjuks (või õnneks) nipsust. See tähendab mitmeid kohtupabereid, lastega seotud tõendite kogumist, kodukülastusi, ametnike kontrolli – ja loomulikult ka tohutut ajakulu ja närvipinget.

Kogu see aeg tuli hakkama saada laste, töö ja muu eluga, olles samal ajal pidevalt valmis millegi “järgmiseks”. See kõik on väga kurnav, isegi kui tead, et teed seda nende parima tuleviku nimel.

Mis tegi asja veel keerulisemaks?

Laste isa otsustas ignoreerida kõiki dokumente ja kohtukutseid. See tähendas veelgi pikemat ootamist, täiendavaid protseduure ja lihtsalt… lootust, et ühel hetkel saab see läbi.Täna ma võin vähemalt öelda – see raskus on seljatatud. Ja kui jõuab see hetk, mil mul on rohkem jõudu ja aega, siis räägin teile kogu loo põhjalikult.

Mitte selleks, et kedagi mustata – vaid selleks, et näidata, kui oluline on seista oma laste eest. Isegi siis, kui tundub, et kõik on Nässus ja keegi ei näe su pingutusi.

Aitäh, et olete olemas. Aitäh, et küsisite. See tähendab palju rohkem, kui sõnadesse panna oskan. 💛

– Merka