Täna hakkasin vaatama ja mõtlema, et ma olen elanud oma paanikahoogude ja ärevusega juba 14+ aastat . Mäletan hästi kui mul tuli esimene suurem ärevushäire peale kooli kui olin jõudnud koju . Hakkasime sööma perega õhtust kui järsku mul hakkas üli halb , kurgus oli tüki tunne, ma värisesin üle keha ja tundsin kuidas õhku aina vähemaks jääb. Mu vanemad olid samal hetkel täpselt sama hirmul mulle tundus nagu olin mina. Isa tõi mulle kohe piparmünditilkasid suhkruga ja tegi lahti aknad ja uksed , see toimis ! Ma suutsin rahuneda ja peale seda said mu vanemad aru, et see oli minu esimene ärevushäire.

Paanikahood kui sellised olid mul juba varem olnud, sest neid hetki enne kooli ja koolis oli tihti. Lihtsalt tol ajal olid nad sellised leebemad mis sain ilusti ise kontrolli alla ega osanud kartagi,et ükspäev tuleb lõpuks ka see ” tipp ” . Mäletan, et koolis mul tekkisid need paanikahood sellest, et ma ei saanud teatud inimestega sealt läbi ja see viis mind alati pingeteni milles see pall veerema hakkas ja lõpuks ärevushäirena välja ka lõi.

Kui rääkida päris ausalt, siis minu pere pigem oli koguaeg selle suhtumisega, et “ah sul pole midagi nii hull ” , ” sa kindlasti mõtled üle ” jne. Ärevushäire ja paanikahoogude käes vaevlevale inimesele on see kõige hullem asi üldse mida öelda. Eriti kui see inimene kes seda ütleb pole pidanud seda ise kunagi tundma. Füüsilised sümptomid olid mul lõpuks Igapäevased – minestamise tunne, värinad ülekere, isutus , tüki tunne kurgus , kohati silme eest halliks tõmbav vaatamist. Vaimselt oli koguaeg tohutu suur hirm , hirm ja mõte, et kas see mida ma praegu näen ja puutun on päris ? Või on see uni ? Kas need inimesed mu ümber liiguvad päriselt ? Ma kartsin tohutult surma. Iga kiirabi või tuletõrje mis minust autoga möödus tekitas mulle hirmu ,hirmu suremise ees.

TOHUTULT palju häiris see mu ööund, sest ugakord magama minnes oli hirm, et äkki see ärevushäire kordub ja minuga juhtub midagi …. need olid põhilised mõtted minul päevast päeva.

Olen saanud ka sellel teemal professionaalset abi kuid asi millest olen alati keeldunud ja keeldun ka täna veel on igasugu rahustid ja antidepresandid.

Rääkides sellest, et aga mis mind siis üldse aitab ? Miks ma keeldun rohtudest ? Vastus on lihtne – ma ei soovi sõltuda rohtudest ning terve ülejäänud elu neid süüa. Mind on aidanud kõik need aastad küll natuke rohkem vahel natuke vähem aga selleks om Mynthon ja külm vesi, mis peavad mul alati olema olemas. Ning loomulikult ka värske õhk.

Tänaseks olen ma õppinud sellega elama. JAH on endiselt veel raskemaid ja kergemaid päevi kuid nüüd ma lihtsalt tean kuidas teatud olukordades käituda, mida teha, kuidas aidata teisi jne. Olen end sel teemal tänaseks väga palju koolitanud , minult on küsitud väga palju nõu. Ma alati aitan, aitan kunis saan ja oskan .