Olen blogist eemal olnud umbes kuu aega. Kui aus olla, siis põhjuseid on mitmeid – motivatsiooni puudumine, igapäevased mured ja tegemised ning see, et pidin iseennast uuesti leidma.

Tegelikult igatsesin ma väga kirjutamist ja oma mõtete jagamist. Ja nüüd võib-olla mõtlete: “Kui igatsesid kirjutamist, siis miks sa ei kirjutanud?” Õige küsimus, eks? Aga loogika on selles, et kui su ümber on liiga palju inimesi, kes survestavad sind ja kelle sõnade või hoiakute tõttu tunned end väärtusetuna, siis kaobki jõud.

Motivatsioon langeb nulli ja isegi kõige armsam tegevus tundub liiga raske. Sellises olukorras tuleb vahel lihtsalt aeg maha võtta.Ma andsin endale selle pausi. Mitte selleks, et käega lüüa, vaid et hinge tagasi koguda. Ja jah – võib-olla käisin oma vaikusega närvidele just nendele, kellele mu olemasolu nagunii ei sobi. Aga see on okei.

Pausi jooksul õppisin ühe väga olulise asja: mis iganes su elus toimub – hea või halb – sa ei tohi kaotada lootust ja usku endasse. Mitte kunagi ei tohi alla anda, ükskõik kui raske või kergena see teistele paistab.Edaspidi kavatsen ma end muuta.

Mitte lasta oma “hellal hingel ” iga tuulepuhangu peale kõigutada. Ma tahan tegutseda edasi, olla kohal ja jagada oma tegemisi, sest see pakub mulle rõõmu.

Olen tagasi. 💛