Kas see ongi tänapäeva perearsti teenus…?

Teate… ma üldse ei tea kust alustada. Või no tean küll – alustame sellest, et mu pisike oli lõpuks ometi nädal aega terve! Mõtlesin juba, et ehk see lõputu ring hakkab lõppema… Enne seda oli nädal palavikku ja kõhulahtisust, siis imekombel nädal terve ja nüüd – täiesti nipsust – jälle palavik 37.9 kuni 38 ja lisaks oksendab. Mitte päris lakkamatult, aga 5 korda juba.

Otsustasin, et no aitab, lasen lapsel igaks juhuks vereproovi anda, et olla kindel, et midagi tõsisemat ei peitu selle taga. Helistasin perearstikeskusesse ja saimegi täna aja. Lapsel oli palavik, näost kahvatu ja süles jõuetu. Läksin kohale, et anda verd. Ja siis…

Siis tuleb pereõde. Vaatab mu last ja lausub täiesti ilma filtrita:
„Su laps on nii teistmoodi.“
Ma vastu: „Mis mõttes?“ Mõtlesin, et noh, haige laps ju näebki veidi teistsugune välja – väsinud, loid, silmad tuimemad… Aga EI.
Ta ütleb mulle täiesti tõsise näoga:
„Su laps on nii PAKS.“

Vabandust, kuidas palun?
Mida?! See tuli nii ootamatult ja absurdsel toonil, et ma suutsin vaid kokutada: „Kuidas palun?“
Tema vastu: „Vahet pole, võtame vere ära.“
Ja see oligi kõik.
Laps hakkas muidugi nutma, minus kihas korraks kõik – šokk, viha, pettumus, kaitseinstinkt –, aga kuna laps oli süles ja olukord nõudis keskendumist, siis ma ei saanud kohe reageerida nii, nagu oleks tahtnud.

(Olgu mainitud, et mu laps ei ole ÜLEKAALULINE. Ta on täiesti normkaalus ja vastab oma vanuse kohta igati pikkuse-kaalu normidele. Käib arstikontrollis ja pole mitte ühtegi märget, et midagi oleks valesti.)

Edasi perearsti juurde. Seal võttis meid vastu uus arst – mask ees, kindad käes ja hoidis meist vähemalt kahe meetri kaugust. Ma saan aru, et infektsioonid, ettevaatus ja puha, aga ausalt… me ei hammusta. Laps oli süles, nuttis. Perearst rääkis midagi CRV-st ehk põletikunäidust, et on tõusnud, aga kui palju – seda ei öelnud. Mitte ühtegi konkreetset arvu, ei selgitust.
Patsiendiportaali ei ilmu isegi märget, et me üldse arsti juures käisime.
Kõrvu ei vaadatud, kurku ei vaadatud – kuigi ma panin aja täpselt selleks, et need ära kontrollitaks!

Ainuke soovitus: „Andke Panadoli. Kui hullemaks läheb, kutsuge kiirabi.“
Ja näidati ust.

Ausalt, kas see ongi tänapäeva perearstisüsteem? Kus pereõde kommenteerib lapse välimust solvavalt, arst ei vaata last isegi korralikult üle ja kogu asi kestab kokku viis minutit, kusjuures pooled vajalikud asjad jäävad tegemata?

Küsin täiesti siiralt – kas see ongi normaalne? Kas keegi teine on pidanud midagi sarnast läbi elama?

Ma olen ise ema. Ma tunnen oma last. Ja ma olen esiteks täiesti löödud, et keegi meditsiinitöötaja lubab endale sellist kommentaari lapse välimuse kohta. Ja teiseks olen täiesti nördinud, et abi saamine tundub kui lotomäng – „äkki läheb õnneks ja saad spetsialisti, kes sind ka tegelikult aitab“.

Täna nutab mu laps, aga nutan natuke ka mina. Mitte ainult haiguse pärast, vaid selle pärast, kuidas meid vastu võeti.

Jagage palun, kui teil on olnud sarnaseid kogemusi. Kas ma olen üle reageerinud? Või on see lihtsalt liiga tavaline tänapäeval?