Kes mind juba pikemalt teavad, need teavad ka seda, et kõigi oma nelja rasedusega on mul välja löönud rauavaegusaneemia. Ja mitte lihtsalt “natuke madal”, vaid nii, et ilma veenisisese rauata pole mu keha lihtsalt hakkama saanud.

Minu magu ei talu praktiliselt ühtegi tavalist rauapreparaati. Tabletid ajavad südame pahaks, teevad kõhu korda või vastupidi täiesti rivist välja.

Lõpptulemus? Organism ei omasta ja mina olen väsinud.Seega olen ma alati saanud rauda otse veeni.Aga seekord mõtlesin kas tõesti ei ole muud varianti?

Hakkasin otsima alternatiive ja leidsin rauasprei, mida pihustatakse keele alla või põske. Idee on selles, et imendumine toimub limaskesta kaudu ja möödub maost.

See kõlas minu jaoks nagu lootus.Nii sündiski plaan.Järgmised 60 päeva kasutan iga päev seda rauaspreid ja teen enne–pärast võrdluse vereanalüüside põhjal.

Tahan päriselt näha, kas ja kui palju näidud muutuvad.Aga ma ei tee seda ainult raua pärast.Mul on ees suur operatsioon ja ma tahan oma keha selleks teadlikult ette valmistada.

Järgmised 60 päeva:

– iga päev vähemalt 10 000 sammu

– iga päev liikumist, et keha oleks tugevam

– iga päev rauasprei

– ja iga päev üks blogipostitus

Miks?

Sest ma ei taha minna operatsioonile nii, et “äkki kuidagi saab”.Ma tahan minna sinna teadmisega, et olen teinud omalt poolt kõik.10 000 sammu päevas ei ole ainult kaal või vorm. See on vereringe, vastupidavus, taastumine. See on investeering iseendasse.

Ja igapäevane kirjutamine?

See on minu distsipliini test. Kui ma suudan 60 päeva järjest kirjutada, siis suudan ma ka muud järjepidevust hoida.

Kas see saab lihtne olema? Ilmselt mitte.

Kas ma annan alla? Ei plaani.

Täna on päev 1.

60 päeva iseendale.

60 päeva teadlikkust.

60 päeva liikumist.

Merka usub endasse ( lausa nii palju,et panin kalendrisse igale päevale meeldetuletused 😂😂 ) .