Ma olen inimene, kes ei oska teeselda. Ei oska pehmendada. Ei oska pugeda. Kui mul on midagi öelda, siis see tuleb otse. Ilma filtrita. Ilma ümber nurga. Just sellepärast on mu elus vähe inimesi… aga need, kes on, teavad täpselt, millega nad arvestavad. Minu teravus ei ole juhuslik. See on teadlik valik.
Ma seisan enda ja oma laste eest alati. Punkt. Ma ei vaidle niisama. Ma ei haugu tühja. Enne kui ma midagi ütlen, on mul faktid laual. Õigused selged. Reeglid paigas. Ja kui ma lõpuks suu lahti teen, siis mitte emotsioonist, vaid teadmisest. See ajab paljud närvi. Ja see on okei.
Aga räägime nüüd ühest nähtusest, mis ajab mind päriselt muigama… ja samal ajal veidi iiveldama.
On olemas inimesed, kes on oma elus olnud täielik allakäik. Joodik. Laaberdaja. Kõõm. Inimene, kelle nime kuuldes keerasid teised pilgu ära. Elu oli sassis, moraal olematu ja vastutus null. Ja siis… ühel päeval toimub ime. Väike kannapööre. Leitakse koht kuskil süsteemis. Avalikus sektoris või mõnes muus “ridades olemise” maailmas.
Ja koos sellega tekib illusioon.
Illusioon, et nüüd ollakse keegi. Et nüüd ollakse kaitstud. Et nüüd peaks teised vait jääma, silmad maha lööma ja aukartust tundma. Nagu amet või silt muudaks inimese olemust. Nagu minevik pühitaks puhtaks lihtsalt seetõttu, et sul on nüüd teistsugune tool ja natuke sirgem selg.
Ausalt ka… v? MAIMU OLED 😂😂
Mul on sügavalt ükskõik, kes sa oled või kus sa töötad. Avalik sektor, erasektor või paberil “oluline”. See ei muuda minu suhtumist sinusse mitte ühegi millimeetri võrra. See ei pane mind sind kartma. Pigem vastupidi… see paneb mind veel tähelepanelikumalt vaatama.
Kui inimene arvab, et mingi amet teeb temast automaatselt autoriteedi, siis minu silmis on ta endiselt paras s……tt. Lihtsalt paremini maskeeritud. Pugenud end kuskile ridadesse lootuses, et süsteem annab talle kaitse ja õiguse ülbitseda. Nagu kitsedki teevad 😂😂
Issanda loomaaed on kirju… ja mõned loomad arvavad siiralt, et kui neile pannakse uus silt puuri külge, siis nad pole enam see sama elukas sees.
On küll.
Amet ei anna iseloomu. Positsioon ei osta moraali. Ja tiitel ei tee sinust automaatselt inimest, keda peaks austama. Austus tuleb tegudest. Pidevusest. Ja sellest, kuidas sa käitud ka siis, kui keegi sind ei imetle ega karda.
Mina ei kummarda tiitleid. Ma ei lange näoli kellegi ametinimetuse ette. Ja ma ei hakka vaikima lihtsalt sellepärast, et keegi arvab end olevat “süsteemi osa”.
Sest süsteem võib sind kanda…
aga see ei muuda sind paremaks inimeseks.
Ja kui see kedagi solvab… siis ilmselt mitte ilma põhjuseta 😉