Ma olen seda tüüpi inimene, kes aitab ka siis, kui pole mugav. Ka siis, kui mõistus ütleb, et ära tee. Aga süda ei lase mööda vaadata, kui keegi vajab tuge. Seekord sain selle eest vastu näppe – ja veel omaenda pere käest.Räägin teile loo, mis oleks otsekui mõnest Eesti krimisarjast, aga kahjuks on see kõik juhtunud päriselt – minuga.

🎭 Algus: “Oled mul ainus, kes aitab”

Minu onu – nimetagem teda siin loos Priiduks – on alati olnud see sugulane, kes hoiab mind enda lähedal. Eks ikka sellepärast, et ma olen aidanud. Korduvalt. Rahaasjad, elulised jamad, mured – kui Priidul häda käes, olen mina see, kelle poole ta pöördub. Nii ka umbes aasta tagasi, kui ta palus, et teeksin Elisaga lepingu tema nimel, et ta saaks telekat ja internetti kasutada. Tema sõnul ei olnud tal enam kedagi, kes aitaks – isegi tema teine sugulane, keda siin loos kutsume Siiriks, oli loobunud.

Okei, mõtlesin. Kui ma tean, et ta saab igakuiselt toetust ja kirjutab selle minu kontole üle, siis mis seal ikka – olen abiks.

Tegin lepingu ära, tema raha hakkas regulaarselt minu kontole tulema ja kõik sujus. Täitsa kenasti. Kuni…

⚠️ “Edaspidi tegeleb kõigega Liina”

Juuni alguses sain Priidult kõne: “Ma muutsin kõik ära, nüüd hakkab mu tütar Liina kõigega tegelema. Ja lõpetame selle Elisa lepingu ära ka.

”Ma ei hakanud küsima “miks”. Igaühel oma elu, mõtlesin. Kuigi varasemalt oli ta öelnud, et tütrega ei suhtle üldse, see kõik tundus… imelik. Aga no, tema otsus.Helistasin Elisasse, et leping lõpetada.

Selgus, et kuna tegemist oli 3-aastase lepinguga, tuleb nüüd tasuda leppetrahv ja viimane kuuarve. Arusaadav. Saatsin Liinale screenshot’i summast, mille tasumine oleks nüüd nende kohustus – sest leping oli küll minu nimel, aga tarbijaks tema isa.

Ja nüüd tuleb osa, mis pani mul suu lahti vajuma…

🚨 Identiteedivargus – ja see polnud võõras, vaid oma sugulane!

Liina ei olnud rahul, et ma näitasin Elisa arvet screenshotina. Tema sõnul polnud see piisav. Tahtis “ametlikumat dokumenti”. Eee… halloo? See on ju otse teenusepakkuja saadetud arve!

Aga asi läks veelgi jaburamaks. Priit teatas mulle, et Liina tahtis minu isikukoodi ja kuna ta ei osanud öelda, siis Liina helistas ise Elisasse, esitades end minuna, et minu nimel tehtud lepingu kohta infot saada.Jah. Lugesid õigesti. NELJAPÄEVAL helistas mulle Elisa ning teavitas, et keegi oli helistanud ja esinenud minuna. Kui teenindaja küsis telefoniparooli, vastati: “Ma ei mäleta.”Vot see ei olnud enam lihtsalt “piinlik olukord”. See oli identiteedivargus.

Kellegi teise nimel helistada ja infot küsida, samas kui sul ei ole selleks volitust ega õigust, on kuritegu. Ja see juhtus oma “pereliikme ” poolt.😔 Usaldus vs. rumalus .

Ma ei ole mitte kunagi pettust teinud. Mul ei ole midagi varjata. Olen alati aidanud nii hästi, kui oskan. Aga see, et minu headust kasutatakse ära ja siis veel süüdistatakse mind kaudselt valetamises, on madal.

Ja et keegi, kes veel hiljuti ütles, et oma tütart ei usalda, annab talle voli minu nime ja andmetega mängima hakata, see lihtsalt murrab midagi seespool.—

Lõpetuseks: ära hammusta kätt, mis sind toidab. See juhtum pani mind mõistma üht väga valusat tõde: mõned inimesed kasutavad su headust seni, kuni see neile kasulik on. Ja kui see enam ei sobi, siis nad keeravad sulle selja – või hullemgi veel. Aga nüüd ma tean. Ma ei hakka enam kõiki aitama lihtsalt sellepärast, et nad on “oma”. Veri ei õigusta reetmist. Ja headus ei tähenda, et peaks laskma endale pähe istuda.Kui sul on kunagi sarnane kogemus olnud, siis tea – sa pole üksi. Ja vahel on täiesti okei öelda “ei”. Isegi perele.

—Sõbralik hoiatus: kontrolli, kellele sa oma nime ja andmed usaldad. Mõnikord ei pea vaenlane olema võõras. Piisab “omast”.