Tänase tuulise ilmaga keerles peas rohkem mõtteid kui puu otsas lehti. Ühe hetkega tuli terve virn ideid, mida võiks kohe teha, proovida ja teiega jagada. Aga enne, kui jään jälle mõne uue projekti või unistuse taha kinni, tahan hoopis jagada üht väikest, aga olulist KLÕKSi, mis minus jälle toimus.

Ma sain aru, et ma ei ole lihtsalt ema.

Ma olen NAINE. Inimene. Hing. Loovus. Elujanu.

Ja minu elu ei saa ega tohi piirduda ainult nelja seina, pesumasina ja “emmekas tuu süüa” hetkede vahel.

Ma ei tea, miks me emadena tihti arvame, et peaksime end viimasele kohale jätma. Või miks on ühiskonnas justkui ootus, et kui oled ema, siis oledki ainult ema.

Kasvata, korista, toida, kannata, jäta iseennast tahaplaanile… Ja ära jumala eest ütle kõva häälega, et sa tahaks ka midagi muud, muidu arvatakse kohe, et sa ei väärtusta oma lapsi.

Aga miks me kardame välja öelda, et tahame rohkem?

Miks kardetakse, et teised arvavad, et sa pole piisavalt “hea ema”, kui tunnistad, et tahaksid ka iseennast üles leida ja elu nautida?

Aitab sellest!

Kodused emad ei ole ainult “lastehoidjad” või “meeste kodused haldjad”.

Meie sees on jõud, oskused, ideed, ambitsioonid ja kurat, vahel tahaks lihtsalt kontsakingad jalga panna ja meenutada, kes see naine seal peeglis enne emadust üldse oli!

Ei, see ei tähenda, et ma ei armastaks oma lapsi.See tähendab lihtsalt, et ma armastan nüüd ka ennast.Ja see on okei.

Nii et jah, kallis naine, kes loeb seda – ärka üles.

Pole vaja oodata, et keegi teine sulle ruumi või loa annab.

Võta see ise.