Eile oli päev, kus ma tabasin end mõttelt: Oot… kas see ongi nüüd minu uus normaalsus?

Liikumine ei ole enam projekt. See ei ole enam “pean end sundima”. See on lihtsalt osa päevast … nagu hammaste pesu või kohvi tegemine.
Kõige üllatavam on see, et keha ei karju. Vastupidi … keha justkui ootab liikumist. Jalad lähevad ise, hingamine on rahulikum ja peas on rohkem ruumi. See tunne pärast liikumist… seda ei saa osta ega teeselda. See on päris.

Aga kõige suurem muutus ei ole kehas. See on peas.
Ma ei mõtle enam, kas ma suudan.
Ma mõtlen, millal ma lähen.
Ja tead, mis veel? Ma ei tee seda enam ainult eesmärgi pärast. Ma teen seda sellepärast, et see paneb mind ennast hästi tundma. See on aeg, kus ma olen ainult mina …. mitte ema, mitte partner, mitte keegi, kellelt midagi oodatakse.
Lihtsalt mina ja mu mõtted.
Päev 6 õpetas mulle ühte väga olulist asja:
👉 raske ei ole liikumine
👉 raske on otsustada alustada
👉 ja kõige raskem on uskuda, et sa ei anna alla
Kui sa oled alles alguses, siis tea … see kergem tunne tuleb päriselt. Mitte üleöö, aga ta tuleb. Ühel hetkel avastad, et sa ei võitle enam iseendaga. Sa liigud koos iseendaga.
Ja see on hoopis teine tunne.
Täna lähen jälle. Mitte sellepärast, et “peab”.
Vaid sellepärast, et ma tahan. 💛

Eilne postitus tuli viivitusega,sest serveris oli error , andestust 😄😄