Viis päeva järjest.

50 000+ sammu tehtud. 👣

Ja ausalt? Kõige raskem osa ei ole olnud liikumine.

Kõige raskem on hoopis selle jaoks aja leidmine, planeerimine ja see, et päev lihtsalt ei neelaks sind tervenisti alla. Nelja lapse, koduste toimetuste ja kõige muu kõrvalt ei teki 10 000 sammu kuskilt iseenesest…need tuleb teadlikult päeva sisse mahutada.

Vahel tähendab see lisaringi õues, kui tegelikult tahaks juba diivanile.Vahel tähendab see toas ringi tammumist, sest õue minna ei saa.Vahel tähendab see lihtsalt otsust, et “ma teen need sammud ära, ükskõik mis”.

Motivatsioon? See on ka huvitav tegelane. Mõni päev on teda palju, mõni päev mitte üldse. Aga ma olen aru saanud, et kui oodata ainult motivatsiooni, siis jääks pooled asjad elus tegemata.Kõige rohkem aitab tegelikult otsus. Otsus, et see on oluline. Otsus, et ma teen seda enda pärast. Otsus, et ma ei jäta pooleli.

Ja mis on paradoksaalne … kui ma lõpuks liikuma hakkan, siis see ei tundugi raske. Keha tuleb kaasa, pea läheb selgemaks ja lõpuks on isegi hea tunne, et jälle tehtud.Seega jah… liikumine ise ei ole raske.Raske on alustada.Raske on prioriteetide seadmine.Raske on mitte ennast jälle viimasele kohale panna.

Aga ma olen otsustanud, et seekord ma ei tee seda.

Päev 5

✔️Sammud tehtud

✔️Põhjuseid loobumiseks oli

✔️Loobumist ei toimunud ❌ 😄

Ja homme edasi. 👣💛