Ma olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, miks inimesed võivad olla nii nahaalsed, õelad, kadedad ja ennasttäis.

Ja kummalisel kombel ei tule need hoobid enamasti kaugelt.Need tulevad sealt, kus peaks olema turvaline.Sealt, kus peaks olema mõistmine.Sealt, kus sa eeldad vaikset hoidmist, mitte pidevat tõestamist.

Sa annad endast nii palju, kui oskad.Vahel isegi rohkem, kui peaks.Sa pingutad, silud nurki, neelad sõnu, seletad, vaikid, mõistad.Teed kõik selleks, et oleks hästi.Aga mingil hetkel avastad, et sellest ei piisa kunagi.

Sest kuskil, kellegi suus, oled sa ikka „liiga palju“.

Liiga otsekohene.

Liiga nähtav.

Liiga enesekindel.

Liiga aus.

Liiga sina ise.

Ja siis hakkad sa kuulma, kuidas sa otsid tähelepanu.Kuidas sa pead end tähtsaks.Kuidas sa mõtled endast liiga hästi.Nagu oleks enese väärtustamine mingi patt.

Nagu enda selgroog oleks ülbus????

Ausalt… kuidas siis üldse tänapäeval inimesena olla?

Kas peab vaikima, et olla hea? Kas peab end väiksemaks tegema, et teised end mugavalt tunneksid? Kas peab kandma naeratust, mis ei ole päris, lihtsalt selleks, et mitte kedagi ärritada?

Mina ei oska nii.Ja ma ei tahagi osata….

Ma olen see inimene, kes ütleb pigem otse ja ebamugavalt, kui mängib head nägu ainult selleks, et olla kellelegi meele järgi.

MITTE KUNAGI .Sest see maksab lõpuks liiga palju — iseenda arvelt.

Ma ei ole võlts.

Ma ei ole “sile “

Ma ei ole barbie, kelle najal saab liugu lasta ja siis nurka visata, kui enam ei sobi su sõbraks/sõbrannaks/kaaslaseks/ või kelleks iganes .

Ma olen inimene oma iseloomu, oma otsekohesuse, oma vigade ja oma piiridega.Ja kui see kellelegi ei sobi, siis võib-olla pole probleem minus.Võib-olla on probleem selles, et aus peegel ei meeldi alati neile, kes tahaksid näha ainult seda, mis neile kasulik on.

Võtke mind sellisena nagu ma olen.

Või ärge võtke üldse.

Sest iseendast ma enam vähemaks ei jää.