Ma mõtlesin kaua, et kas üldse hakata kirjutama sellest praegu ning kas see on üldse vajalik? Kuna ma olen täiesti tavaline inimene, siis tunnen ka mina tihti vajadust jagada oma tegemisi ja toimetusi.

Ma tahtsin lihtsalt, et kuskil oleks koht, kus ma saan päriselt olla mina ise. Kus ma saan kirjutada otse ja ausalt enda elust ja tegemistest, ilma filtriteta. Kõik need facebookid ja instagramid on ju sellised, et sa siiski valid mida ,kuhu ja kuidas sa postitad. Enda blogi on, aga see kus sa lihtsalt tuled ükskõik mis kell, ükskõik mis tujuga ja ükskõik mis teemadega ja lihtsalt kirjutad. Ma kirjutan selleks, et see on mulle justkui teraapia eest . Ma tean, et see siin on minu teine kodu, minu isiklik kinnisvara justkui mida keegi minult ära ei saa võtta.

Lõppude lõpuks ma kirjutan iseendale – ja ka nendele kes otsivad mõistmist. Kes tunnevad end tihti samamoodi nagu mina, et tahaks kellegiga kõike jagada mida korda saadad. Jah ma räägin alati, et ma kirjutan iseendale, aga loomulikult on mul südames ka soov, et just minu blogi toob kellegile lugedes kuidagigi kergust või äratundmist, et sa ei ole tegelikult kunagi üksinda. Millest mulle veel meeldib kirjutada ? Sellest, et sa ei pea kartma olla see kes sa tegelikult ka oled. Kui sul on peas mõte midagi teha, siis jumala eest …. GO GO ! Tee midagi sa oled alati soovinud teha ja ära lase mõjutada ennast mitte kunagi teiste arvamusest ( eriti negatiivsetest).

Hakkan jagama edaspidi siin blogis oma igapäevaelu ja mõtteid. Kõiki emotsioone , suhtest minu elu ilu ja valust kui seda peaks olema ja tulema.

See siin on alles algus – ma ei tea, kuhu see viib, aga ma tean, et kirjutan otse südamest ja see saab olema üks vahva teekond minu elus !